Kui tiiwu ei wõta su mõtete lend, Ei tõuse kui kotkas sa üles, Ei ial siis leidnud sa walguses end, Sa uinud weel tuimuse süles; Sul koduks siis üksi weel unine muld, Ei kaswand sul rändaja keppi; Sa tõuse, sest tõusus üksi on tuld — Ei walgus wõi uduga leppi!
-
-
Nagu magus unenägu Tine hõiske igal pool; Üle aasa ujub tasa Walge udu jahe wool. Metsa põues nagu kõne, Punga puhkemise jutt; Üle wälja, üle põllu Rõõm kui wärin, õnne nutt. Eha kumab, päike magab, Siiski kõik kui ärkwel weel, Nagu õnnis ootamine: Armas on ju ammu teel! Ja mu südant täidab sala Nagu soojus sumaja: Wõiksin läbi waikse ilma Kodu hõiskeks sulada!
-
Aeg kärsik on, aeg otsa saab. Oh kuulgem, löövad kire vasksed kellad, Et nähkem, hiilg’vad silmad, palged hellad! Tund tundi nelju taga a’ab. Kes erk veel, heitku endast töö, End kastku veini, armastuse lätte: Ses joovas saame ihalduse kätte, Mis annab ülimeelik öö. Löö lahti, preester, kiri pikk, Kus leheküljil muistne ohvri veri. Aeg, mis on antud, olgu nagu meri, Kui laente murduv vahustik. Aeg kärsik on, aeg nelju a’ab; Oo, heida endast kate, naine, tantsi! Siis langetame elu viimse kantsi: Surm lõpu toob, aeg otsa saab.
-
Üks suu, nii vana kui mullake; ja mõttis nägu, nii vagune. Ja mõttis nägu, nii aus ta; nii vaikne, valul ja sõnata. Nii aus, nii vaikne, nii mullane, nii selge ja õige ja kullane. See on mu ema, mu mullake, see on mu ema, mu kullake!
-
Oh minu arms emakene, oh minu kallis emake! Surnuhaud ma ise olen, astes sinu hauale. Käi minu järel! õpetasid, käi minu järel, pojake! Ei ma sinu järel käinud, — neiu jälgil, emake! Kelle jälgil olen käinud, oh ei seda tea ma, emakene, — enda jälgil, vahest võiksin ütelda. Neiu jälgil mina käisin, neiu jälgil, emake. Annaks suud ta saapa tallal', minu südant talland ta. Luule jälgil mina käisin, tuule jälgil käisin ma, hiljem, hiljem, emakene, unistasin kodumaa! Oli arm mul unenägu, laske näha edasi. Isamaa, — kui petis kägu, Elada ei tahagi. Oh mu süda, ta on haige, on nii haige, emake! Oh mu süda, ta on haige, rohtu ei saa temale. Ei ma adra järgi kasvand: teisi vendi oligi; ei ma kooli järgi kasvand: vaene olin liiati. Karja jälgil mina käisin, tuule järel, emake, — karjas ainult metsakaja — luule jälgil, emakene! Vaene oli meie talu, vaene ilma otsata, pilgata sain palju, palju, — vahest mõnda lugeda! Rehkendada ma ei mõistnud koolis, ega — eluski, rehkendada numbritega, mesikeelel — samuti! Ei ma silmakirja mõistnud, — sina olid tõsine! Ei ma roomata ka mõistnud — sa ei roomand, emake! Unistasin, muud karjased kõik teevad nii; karjas oli palju aega, aega üleliiagi. — Ei nad meie kohta ostnud, kulla kallis emake! Mättaid niitsime me ise, jäime ikka elusse. Seda tean, kuis isa talu vanast võetud võimuga: herra tema mõisa külge võttis kavalusega. Kuida asemele anti metsast kehva söödike; kuida säältki ära aeti — sööti vaja mõisale! Sääl siis nutsid, emakene: kuhu lähen lastega! Sääl siis põdesid ja kurtsid, seda kõik sain näha ma. Oh ei sindki mina tunnud, kallis, kallis kodumaa! Kust siis lagund talumaja ennast mõistab vaadata! Kõrget, suurt ma leidsin üles — sind ei leidnud, kodumaa. Palju tähti taeva süles — sind ei siiski näid ma. Kui nad mulle haiget tegid, pilkasid su madalust, emakene — siis mu süda võttis Eesti armastust! Hilja, hilja, emakene! udust olin väljas ma: hilja — hilja, emakene, varemeid jäin vaatama. Minu isamaa on vaene, oh mu hella emake; tema üle uhab laine — aastasajaid alati! Oh mu isamaa on vaene, mina ise vaene ka. Ühest on ta üksi rikas — murest, hädast otsata. Leian siiski kadund kinda, avaldan maailmale!!
-
Waikselt sinno haual seisan, Kalewipoeg, alla watan Kaugel' taewa pirine – Mõtted tõuswad nago pilwed Süddames, kui tuulest aetud Lend'wad möda kireste. Aasta tuhhanded on läinud, Tulnud; tuul ja päike teinud Tööd so pinnal, Eestima: Mõnda kül nad mahhamatnud, Kül, oh kül meil' siiski jätnud Muistset meele tulleta'! Wannemuine, laulo-jummal, Sinno laulolehkaw kannel Hellises siin põhja peal! Siin kus, Kalew, sinno lapsed, Kanged Eestikännu wössad Käisid, kostis temma heal. Lind ja pu ja metsalomad – Neil kõik ollid laulohealed, Sõnnad suus neil ellamas. Õnnest räkisid ja rahhust, Kewwade ja talwe rõmust, Priuss'ellust issamaas. Kula – pohja tuled hüüdwad, Õhto willud willistawad, Hommiko külm kähhises! Mõeka nään ja legid tõuswad, Kiwwimürid üllendawad, Lang'wad aastad' aegades. Sõdda pikkas werrerides Sõidab tulleratta wankris Sinno pinnal, Eestima! Temma sammul haigus astub, Orjapõlli kütkeid tõstab Ristilödud kujuga. Kalew, sinno haua pinnal Tõuswad mürid ristiussul', — Laulojummal, loja lääd! Sinno lapsed lõga kandwad, Waenlaste ees kummardawad, Werd ja häbbi nuttawad! Õigus, kus so koddo jänud? Silmaweega selga pöörnud Ollid sa mo issamal'. Piits ja werri wallitsesid! Orjaleiba nuttes murdsid Eestirahwas Eestimaal. Armo Issand, kelle nimmet Innimeste teggud püüdnud Teota', ta hallastas! Ühte inglit satis temma Üllewelt, se armus kässa Sinno ülle lautas. Aeg, ta tassasemaks teinud Wallo, wermeid parrandanud, Priust tonud taggase, – Waimo ümbert waip on langend', Seaduss' tulli leki lönud, – Eks nüüd laula rõmule? – Puud ja õilmed katwad põhja, Kus kord tulli Eesti külla, Maad ja perret häwwitas; Willi õitseb surno pöllal; Werretilgaist niiske mullal Hiilgab punnamasikas; Lind ja lehhed, Emmajõggi! Hea, kurri, arm ja wäggi: Sest kõik keel teil kõnneleb; Weel teil laulu suus ja sõnne, – Agga tassa, tassa kõnne Hüab, – öset armastab! Eestima, mis weel sull' antud Üllewelt, sull' peale pantud: Kes kõik teaks üttelda!? – Kõrged pilwed ruttu käiwad, Warremedes linnud hüüdwad – Wait ja mõttes seisan ma...
-
So riik on lõpnud, ränge talwe! Oh terre, terre kewwade! Puoksake ta paisub mahlast Ja laulud täitwad süddame! Nüüd rohhelisses rides kõnnib Noor lotus õits'ja waino peal Ja jälle helliseb mo kõrwo Ta immelik, ta maggus heal! Oh hing, sest heida mis sind koormab Nüüd kindlal melel hauda sa! Kui linnuk'seks weel pead end muutma Kes taewast mõedab tiwaga! Se kes wöis kibbowitsa pösalt Neid punnaõisi melita', Se sind ka raske wallo koormalt Saab nore jõule aitama! Ja olgo tee sull' ka weel pimme Ja olgo raske sinno süüd, Oh ussu: surem on ta heldus Weel surem temma armohüüd! Oh lasse, lasse süddamesse Suurt Suistepühha koito sa Ja loda! Tullelegist pead Ja Waimust uelt sündima!
-
Kaks kaunist wenda tunnen Siin ilmas wibiwad, Kes, kui kõik mu ka kõigub, Kui kaljud seisawad. Ei innimessi ial Nad ärraunnusta, Kui nendest sinna isse Ei hakka lahkuma. Neid tõssidus ja truus Hütakse; kallimast' Sind kattawad, kui ehted Mis kullast, hõbbedast. Kus perres, küllas, linnas Nad asset wöttawad, Ei wärrise seal rahwas, Kui mürid seisawad. Oh tõssidus ja truus, Teid appi hüan ma Mo Eestirahwa tuggiks Ja nurgakiwwiks ka! Oh, et nad teie alla End' warra warjaksid! Siis waenlasel liig kanged Ja targad olleksid! Mo rahwas, wõtta, wõtta Neid kahte sõnna sa Kõik töös ja tallitusses Teejuhhiks lõpmatta! Kui tõssidusse põhjal Sa kodda assutad, Mis truussega kattad – Siis kindlalt ehhitad!
-
Kui õis mis õitseb heinamaal On minno armoke, Mo armoke on nago laul Mis täidab süddame! Ni kenna olled, neio sa, – Kui suur mo armastus! Sind, kunni wolab wessi weel, Ma hoian süddames! Sind, kunni kaljo pohjatab Ja päike hiilgab teal, Ja kõrge taewas sinnatab, Sind hüab minno heal! Ja kaoks kaljo, wessi, pääw Ja taewa sinni ka – Sind, minno õn, sind iggawest Ma wõttaks armasta'! Jä Jummalaga! Kuiwata So silmad, armoke! Kas sadda pennikoormat ma – Kord pöran taggase!
-
Oh armasta ni kaua kui sa jõuad! Oh armasta ni kaua kui sa saad! Kül pea, pea tulleb tund, mil nuttes Sa surnohaua äre seisma jääd! Oh pea hoolt, et sojaks jääb so südda, Et armastust ta hoiab, kannab teal, Ni kaua kui tal armastusses wasto Wõib tuksu mõnni teine südda weel! Ja kes ehk meelt sull' allalisseks annud – Oh mis sa wöid, tal meleheaks te! Tal igga tundi rõõmsaks püa pöörda, Oh ärra kurwasta tend ialge! Ja hoia, hoia omma keelt! Kui ruttu On lahti kurja sõnna siddemed – Oh Jummal, südda kül sul kurja mõtlend, Kuid – teine kaebades käib omma teed! Oh armasta ni kaua kui sa jõuad! Oh armasta kui kaua ial saad! Kui pea, pea tulleb tund, mil nuttes Sa surnohaua äre seisma jääd! Siis pölwili ta risti äre mahha Sa langed, märjad silmad kattad sa, Ei teist nad ial ennam nähha jõua – Kül surnoaea niiske rohhoga. „Oh wata üllewelt mo pissart, kedda „So haua ees nääd nutwad!“ kaebad sa; „Oh anna andeks, et sind kurwastasin, „Ei kurja jo, oh Jummal, mõtlend ma!“ Ei näe, kule ta so sõnna ennam, Ei ial terreta sind armoga, Ei ial su, mis armo sulle näitas, Sull' ütle ennam: „Andeks andsin ma!“ Kül teggi sedda ta, tõest ammo jubba! Oh agga mõnni pallaw pissaras So pärrast, sinno sõnna pärrast langes – Ja nüüd – ta maggab rahhul Issandas! Oh armasta ni kaua kui sa jõuad! Oh armasta kui kaua ial saad! Kül pea, pea tulleb tund, mil nuttes Sa surnohaua äre seisma jääd!